Suur jutustus
Suur jutustus (grand récit) ehk metanarratiiv (métarécit) on keskne mõiste Jean-François Lyotardi ühiskonnateoorias ja teadusfilosoofias.
Jutustus on maailma mõistmise ja teadmiste edasiandmise peamine vahend. Jutustus teeb võimalikuks inimeste vahelise kommunikatsiooni, jutustuste jagamisel põhineb kultuur ja traditsioon. Ühtlasi annab jutustus tähenduse isiklikule kogemusele ja loob indiviidi või rühma identiteedi. Suur jutustus on Lyotard’i järgi ideede ja uskumuste süsteem, mis kehtestab üksikisikust või kogukonnast sõltumatu tõe ja õigluse kujutelma. Suure jutustuse põhjal hakatakse hindama kõiki tõdesid ja teadmisi, üleüldist õiglust, eetilisi ja esteetilisi otsustusi.
Lyotard’i arvates on teadus algselt jutustuste suhtes vaenulik, sest jutustava teadmise legitiimsus ei põhine välisel kriteeriumil, mille järgi objektid peavad olema rekursiivselt leitavad (accessibles récursivement) ja väited peavad olema sõnastatud ekspertide keeles.[1] Ometi ei saa ka teaduslik teadmine legitiimseks ilma jutustava teadmise abita. "Teaduslik teadmine ei saaks teada ega teatavaks teha, et ta on tõeline teadmine, kui ta ei toetuks ühele teisele teadmisele – jutustusele, mis on tema jaoks küll mitteteadmine, aga mille puudumise korral ta oleks sunnitud eeldama iseennast, s.t ta satuks suletud ringi, eelarvamusse, mille ta ju ise hukka mõistis."[2] Sellepärast pöördubki teadus enda legitimeerimiseks suurte jutustuste poole, nagu näiteks spekulatiivne dialektika, tähenduse hermeneutika, subjekti emantsipatsioon, majanduse areng jne.[3]
Postmodernsusele on Lyotard’i arvates omane umbusk suurte jutustuste suhtes (incrédulité à l’égard des métarécits). See umbusk on teaduse arenguga otseselt seotud ja tekitab metafüüsilise filosoofia kriisi. Tänapäeva teadus ei saa enam toetuda idealistlikule veendumusele, et teadmine on hüve iseeneses, ega valgustuslikule usule, et teadmine vabastab inimkonna. Sellepärast on teaduse legitimeerimise uueks printsiibiks performatiivsus, olemasoleva majandussüsteemi efektiivsuse tõstmine. "Praegu ja ka edaspidi toodetakse teadmist müügiks, ja teadmist tarbitakse uue toodangu kaudu, mis talle väärtuse annab: mõlemal juhul vahetuse jaoks. Teadmine pole enam iseenese eesmärk, tema "tarbimisväärtus" kaob ära."[4]
Lyotard peab performatiivsust postmodernse ühiskonna suurimaks ohuks, sest kõike peab nüüd hindama efektiivsuse kaudu. Kultuuritooteid hinnatakse läbimüügi järgi, inimesi nende funktsioneerimise tõhususe järgi. Üks võimalus performatiivsusele vastu seista on pöördumine väikeste jutustuste poole (petits récits), mis annavad osalise ja piiratud teadmise, säilitades tundlikkuse ainulisuste suhtes. See on aga raske ülesanne, sest kultuuriline kapitalism on ka ainulisused müügikõlblikuks muutnud.[5] Umbusk suurte jutustuste suhtes ei pruugi seega enam olla piisav tingimus, et performatiivsusest väljapääsu leida.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Jean-François Lyotard, La Condition postmoderne: rapport sur le savoir. Paris: Minuit, 1979, lk 36.
- ↑ Jean-François Lyotard 1979, lk 51.
- ↑ Jean-François Lyotard 1979, lk 7.
- ↑ Jean-François Lyotard 1979, lk 14.
- ↑ The Lyotard Dictionary, ed. by Stuart Sim. Edinburgh University Press, 2011, lk 163-164.